Kuidas julgeda võtta riske?

On hetki, kus elu seisab nii selgelt ühe ukse ees, et sa tunned iga oma keharakuga: vana enam ei kanna.
Aga samal ajal tundub järgmine samm nii hirmutav, et sa ei julge seda teha.

Just nendel hetkedel tekib sees küsimus, mida me kõik ettevõtjana endalt varem või hiljem küsime:
kuidas julgeda võtta riske?
Kuidas kuulata seda sisemist kutset, mis ütleb: mine, isegi siis, kui loogika hoiab kahe käega kinni turvalisest?

Sellele vastusele ma tahan täna sinu kõrval ausalt otsa vaadata. Mitte ilusate lausetega, vaid päriselt — läbi kogemuse, läbi sisemise töö, läbi selle, mis on mind kandnud kõigi nende suurte hüpete ajal.

Kui risk tundub suurem kui tegelikkus lubab

Riske on erinevaid.
Mõne jaoks on suurem risk oma äri-Instagramis nägu näidata.
Teise jaoks esimese töötaja palkamine.
Kolmanda jaoks palgatöölt ära tulemine.
Ja vahel… isegi kelguga mäest alla laskmine.

Aga risk ei ole tegelikult seotud tegevusega.
Risk on seotud sinu sisemise seisundiga.
Sellega, kui palju sa usaldad ennast.
Sellega, kui palju ruumi sa annad hirmule.
Ja sellega, mida sa päriselt arvad, et on sinu jaoks võimalik.

Mõni inimene võib teha tohutuid hüppeid väga vähese vaevaga — mitte sellepärast, et nad on hulljulged, vaid sellepärast, et nende sisemine töö toetab neid.

Minu hetk, kus elu sundis mind riskima

Aastaid tagasi olin ma olukorras, kus mu keha hakkas väga selgelt ütlema: niimoodi enam edasi ei saa.
Mul oli väga hea töö. Hea positsioon. Hea palk. Head võimalused. Ja ikkagi… midagi minus ei elanud. Ma ei olnud enam ühenduses sellega, kes ma tegelikult olen.

Ma tundsin kutset astuda ettevõtlusse — täielikult, 100%, mitte mööda külgi libisedes.
Aga selle kutse taga oli ka teine hääl:
„Mis siis, kui katus kaob peakohalt ära? Mis siis, kui ma ei tule toime? Mis siis, kui ma kukun läbi?”

See oli üks mu elu suurimatest riskidest.
Aga ma teadsin, et see, kuidas ma sel hetkel elasin, oli hullem kui miski, mis võiks tulla.
Ja see ongi üks esimesi küsimusi, mida ma soovin sul täna küsida:

Kas praegune olukord on parem või halvem kui see, mis võib juhtuda, kui sa võtad riski?

Mina nägin väga selgelt, et edasi minna vanaviisi… see ei olnud elu.
See oli ellujäämine.
Ja minu sees oli selge teadmine: ma tahan elada.

Elada nii, et sa ei kahetse

Üks mõte, mis on mind terve mu elu saatnud, on see:

Kui ma olen kord vana daam ja vaatan tagasi, siis ma ei taha kahetseda ühtegi tegemata jäänud sammu.

Kas mõni samm läheb metsa?
Muidugi läheb.
See on osa teekonnast.

Aga mis on hullem?
Kas see, et sa proovid ja tunned ennast elusana…
või see, et sa ei proovi ja jääd igavesti mõtlema, mis oleks võinud juhtuda?

Minu keha annab isegi täna märku, kui ma olen liiga kauaks jäänud mugavustsooni.
Energia taandub. Looming kaob.
Ja ma tunnen: see ei ole elu, mida ma olen siia elama tulnud.

Sinu sees võib olla sama kutsung.
Võib-olla juba praegu.

Mis aitab hirmu keskel liikuda?

Riski võtmine ei ole tegelikult julgus.
See on teadlikkus.

Siin on mõtted ja sisemised praktikad, mis mind on kandnud:

1. Vaata hirmule otsa, mitte ära peida seda

Enamik inimesi kardab hirmu.
Aga hirm on tegelikult meie liitlane.
See tuleb selleks, et sa peatuksid korraks ja vaataksid sügavamale:
mis haav sinus käivitub? mida sa tegelikult kardad? mida hirm sulle näidata tahab?

Sageli ei ole hirm seotud olukorraga, vaid sellega, et:

  • ma ei taha läbikukkununa paista

  • ma ei taha olla ebapiisav

  • ma ei taha pettumust valmistada

Kui sa neid kohti tervendad, muutub hirm olemuselt pehmemaks.
Ta ei blokkeeri enam — ta suunab.

2. Loo plaan B (et närvisüsteem saaks hingata)

Paljud riskid tunduvad hullud ainult seetõttu, et me pole läbi mõelnud, mida me teeksime halvimast stsenaariumist.

„Mis siis, kui läheb valesti?”
„Mis siis, kui ma ei saa hakkama?”
„Mis siis, kui kukun läbi?”

Kui sa lased endal need küsimused lõpuni mõelda, tekib ruum.
Tekib selgus.
Tekib rahu.

Ja rahus on lihtsam edasi liikuda.

3. Kõik või mittemidagi – otsus, mis muudab kõike

Kõige suurem muutus tuleb siis, kui sa teed otsuse täielikult.
Mitte poolikult.
Mitte „vaatame, mis saab”.
Vaid täielik kõik või mitte midagi otsus.

Mina ei tee suuri samme, enne kui ma tunnen oma kehas:
ma olen selles 100% sees.
Siis hakkavad tulema võimalused, mis kannavad.
Siis hakkab elu liikuma koos sinuga, mitte sinu vastu.

Muutuste aeg on kingitus, mitte karistus

Ma tean, et praegu on paljudel ettevõtjatel sees identiteedinihke aeg.
Vana kukub ära.
Uus on veel uduse kujuga.

See on täpselt see koht, kus riskid tunduvad kõige suuremad.
Aga see on ka koht, kus kõige rohkem saab sündida uut.

Kui sa kasutad seda aega enesesse vaatamiseks…
Kui sa tervendad oma ebapiisavuse kohad…
Kui sa hakkad usaldama oma sisemist kutset…
Kui sa võtad riski isegi siis, kui käed värisevad…

…siis sa tuled sellest perioodist välja uue identiteedi, uue jõu ja uue küllusega.

Sest elu ei juhtu kunagi sulle.
Elu juhtub alati sinu jaoks.