Elu on täis valikuid. Me kõik tahame häid suhteid, tervist, pere jaoks aega, edu, raha, vabadust, oma unistuste elu ja samal ajal ka rahu ning kohalolu. Küsimus ei ole tegelikult selles, kas kõike on võimalik saada. Küsimus on hoopis selles, kas sa oled valmis tegema valikuid selle nimel, mis on sinu jaoks päriselt oluline.

Viimasel ajal on mul kodus lastega olnud hästi huvitavad vestlused. Nagu ikka, vahel tekivad tülid selle üle, kes sai telekat vaadata ja kes ei saanud. Kui keegi tuleb kurtma, et “mina ei saanud täna telekat vaadata”, siis ma võtan temaga päeva lahti.

Ma küsin:
“Mida sa täna siis tegid?”

Ja kui me hakkame päeva koos vaatama, siis tuleb välja, et laps käis ratsutamas, mängis sõbraga, õppis midagi uut, oli perega koos või tegi midagi muud toredat. Siis ma küsin:
“Kui sa peaksid nüüd valima — kas see kõik või teleka vaatamine — kumb on sulle päriselt olulisem?”

Ja see on tegelikult täpselt samasugune küsimus ka täiskasvanute maailmas.

Sul on 24 tundi nagu kõigil teistelgi

Üks küsimusi, mida minult kõige rohkem küsitakse, on:
“Kuidas sa kõike jõuad?”
“Kuidas sa oma päevi planeerid?”
“Kuidas sul tundub olevat aega nii pere, ettevõtte, hobide kui iseenda jaoks?”

Tõde on see, et mul ei ole rohkem aega kui kellelgi teisel. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi.

Erinevus tuleb sellest, milliseid valikuid me teeme.

Ja veel olulisem — kas me üldse julgeme teha neid valikuid, mida me tegelikult tahame teha.

Me elame väga palju automaatpiloodil. Meile on ette antud pilt sellest, milline “õige” elu välja näeb. Mis kell tuleb ärgata. Milline peab olema hea ema. Milline peab olema edukas inimene. Kuidas “normaalsed inimesed” oma päevi elavad.

Aga mis siis, kui see ei sobi sulle?

Mis siis, kui sinu loomulik rütm on hoopis teistsugune?

Võib-olla sina tahad hommikul rahulikult kohvi juua ja alles hiljem tööle keskenduda. Võib-olla sobib sulle treening keset päeva. Võib-olla oled sa loominguline õhtuti. Võib-olla tahad sa rohkem aega perele ja vähem aega karjäärile. Või vastupidi.

Küsimus on:
Kas sa üldse oled endalt küsinud, mida sina päriselt tahad?

See on koht, kus algab teadlike valikute tegemine ja päris töö iseendaga.

Probleem pole ajas. Probleem on valikutes

Mina planeerin oma elu vastavalt sellele, mis on minu jaoks oluline.

Mul on kolm last. Mul on abikaasa. Mul on ettevõte. Ma tegelen ratsaspordiga mitu korda nädalas. Mul on koer, kellega ma käin metsas jalutamas. Ma liigun, treenin, loon, arendan ja ehitan oma tulevikku.

Ja loomulikult tekib küsimus:
“Kuhu see tööaeg sinna vahele mahub?”

See mahub sinna läbi teadlike valikute.

Aga siin tuleb mängu midagi palju sügavamat kui lihtsalt ajaplaneerimine või töö ja eraelu tasakaal. Siin tuleb mängu see, kas sa julged panna piire.

Kas sa julged öelda:
“Praegu ma töötan.”
“Praegu ma valin iseenda.”
“Praegu ma ei tule kaasa.”
“Praegu ma ei reageeri kõigele.”

Sest väga tihti ei ela inimesed oma elu teadlike valikute järgi. Nad elavad reaktsioonide järgi.

Keegi kutsub kuhugi ja sa lähed, kuigi tahtsid tegelikult puhata.

Keegi vajab midagi ja sa loobud enda plaanidest.

Lapsed tahavad tähelepanu ja sa tunned süütunnet, kui võtad aega iseendale.

Partner vajab midagi ja sa paned jälle oma soovid kõrvale.

Ja siis lõpuks istud õhtul väsinuna ning tunned, et sinu elu ei liigu edasi.

Kas sa oled halb inimene, kui valid ka iseennast?

See on koht, kus paljud inimesed jäävad kinni.

Mitte sellepärast, et neil ei oleks võimalusi.

Vaid sellepärast, et nad tunnevad süütunnet.

Kas ma olen halb ema, kui ma töötan rohkem?
Kas ma olen halb partner, kui ma panustan oma ettevõttesse?
Kas ma olen egoistlik, kui ma tahan midagi enamat?

Ja siin tuleb väga ausalt otsa vaadata sellele, milline pilt sul üldse peas on “heast inimesest”.

Kes sulle õpetas, et hea ema peab ennast ohverdama?
Kes sulle õpetas, et tubli inimene peab kõigile olemas olema?
Kes sulle õpetas, et enda soovide järgi elamine on isekas?

Sest väga paljud inimesed elavad terve elu rollides, mida nad tegelikult ei taha.

Ja see mõjutab otseselt ka seda, kuidas ühendada ettevõtlus ja pereelu ilma läbipõlemiseta.

Distsipliin ei tähenda enda sundimist

Sageli arvatakse, et edukad inimesed lihtsalt sunnivad ennast rohkem.

Aga päris distsipliin ei tule jõuga.

Tahtejõu pealt ei ehita sa pikaajalist edu.

Päris distsipliin tekib siis, kui sa lood endale keskkonna, kus sul on lihtne teha neid valikuid, mis toetavad sinu eesmärke.

Kui sa päriselt tahad midagi, siis sa ei pea ennast pidevalt sundima. Sa hakkad oma elu korraldama selle järgi, mis sulle oluline on.

See on üks olulisemaid oskusi nii ettevõtluses kui ka tasakaalus elu loomisel.

Edukad inimesed ei alusta kogu aeg otsast

Ettevõtluses näen ma väga palju ühte mustrit.

Inimesed alustavad pidevalt uuesti.

Uus idee.
Uus projekt.
Uus plaan.
Uus suund.

Aga edukuse üks suurimaid saladusi on järjepidevus.

Need inimesed, kes jõuavad päriselt suurte tulemusteni, ei lase ennast pidevalt kõrvale tõmmata. Nad liiguvad edasi isegi siis, kui tulemusi kohe ei ole näha.

Nad ei tolereeri pidevat tähelepanu hajumist.

Neil on siht ees.

Ja nad lähevad selle järgi.

See on üks suurimaid erinevusi nende inimeste vahel, kes loovad pikaajalist edu ja nende vahel, kes jäävadki kogu aeg alustama.

Sa ei pea kõike üksi tegema

Üks suurimaid muutusi jõukuse ja vabaduse loomisel toimub siis, kui inimene lõpetab mõtlemise:
“Mina pean kõike ise tegema.”

Sa võid liikuda edasi üksinda.

Aga sa liigud kordades kiiremini läbi võimenduse.

Läbi tiimi.
Läbi süsteemide.
Läbi tehnoloogia.
Läbi abi vastuvõtmise.

Ja see on koht, kus paljud inimesed jälle kinni jäävad.

Eriti naised.
Eriti emad.
Eriti naisettevõtjad.

Sest kuskil sees on uskumus:
“Ma pean ise hakkama saama.”

Aga tegelikult ei loo tugev inimene kõike üksinda. Tugev inimene oskab vastu võtta abi.

Ja väga sageli on just abi vastuvõtmine see, mis aitab ühendada ettevõtlus ja pereelu nii, et inimene ise selle kõige keskel ära ei kao.

Lahendused on olemas — küsimus on, kas sa võtad need vastu

Väga tihti öeldakse mulle:
“Aga mul ei ole abi.”
“Aga mul ei ole kedagi.”
“Aga mul ei ole võimalusi.”

Ja ma saan aru, et eluolud võivad olla väga erinevad.

Aga väga sageli ei ole küsimus tegelikult selles, et abi ei eksisteeri.

Küsimus on selles, et inimene ei julge abi vastu võtta.

Sest kohe tulevad hinnangud.
“Mida teised arvavad?”
“Kas ma olen siis halb ema?”
“Kas ma olen nõrk?”
“Kas ma peaksin ise hakkama saama?”

Ja nii jäädaksegi üksinda kõike kandma.

Sa võid elus saada väga palju — küsimus on, kuidas sa seda ehitad

Kõige olulisem koht selle teema juures on tegelikult see, et ma ei usu, et inimene peab valima:
kas rikkus või pere,
kas ettevõte või tervis,
kas edu või toetavad suhted.

Ma usun, et inimene võib luua elu, kus need kõik eksisteerivad koos.

Küll aga ei teki see elu juhuslikult.

See ei teki siis, kui sa lihtsalt reageerid kõigele, mida elu sulle ette viskab. See ei teki automaatpiloodil. Ja see ei teki siis, kui sa üritad kõike üksinda kanda.

See tekib läbi teadlike valikute.

Läbi selle, et sa küsid endalt:
Millist elu mina päriselt tahan?
Milline inimene ma tahan olla?
Mida ma tahan kogeda?
Millele ma tahan oma aega ja energiat päriselt anda?

Ja siis hakkad sa ehitama oma elu selle järgi.

Mitte teiste ootuste järgi.
Mitte ühiskonna “õige elu” mudeli järgi.
Vaid selle järgi, mis on sinu jaoks oluline.

Jah, mingites eluetappides võib üks valdkond vajada rohkem tähelepanu kui teine. Kui sul on näiteks väikesed lapsed, siis loomulikult vajab pere rohkem kohalolu. Kui sa ehitad ettevõtet, siis mingis perioodis läheb sinna rohkem energiat. Kui tervis annab märku, siis võib tekkida hetk, kus pead rohkem keskenduma iseendale.

Aga see ei tähenda, et ülejäänud elu peab kokku kukkuma.

Ja siin tuleb mängu üks kõige olulisemaid oskusi üldse:
abi vastuvõtmine.

Paljud inimesed tahavad kõike, aga proovivad kõike teha üksinda.

Nad tahavad kasvatada ettevõtet, olla kohal pere jaoks, hoida häid suhteid, panustada tervisesse, liikuda oma unistuste poole — aga samal ajal usuvad nad, et nad peavad seda kõike üksinda kandma.

Ja just see viib inimesed lõpuks ülekoormuseni ning lõpuks ka läbipõlemiseni.

Ettevõtluses tähendab järgmine tase väga tihti võimendust läbi meeskonna, süsteemide ja teiste inimeste panuse.

Pereelus tähendab see abi vastuvõtmist lastega, koduga või igapäevaelu korraldamisega.

Mitte sellepärast, et sa ei saaks hakkama.
Vaid sellepärast, et sa ei pea kõike üksi tegema.

See ongi vabadus.

Vabadus valida, millist elu sa tahad luua.
Vabadus valida, millele sa mingis eluetapis rohkem fookust annad.
Vabadus ehitada elu, mis toetab sind — mitte ainult ei kurna sind.

Ja väga sageli ei ole küsimus selles, kas see elu on võimalik.

Küsimus on selles, kas sa julged selle vastu võtta.