Kas sihikindlus tähendab seda, et pead suruma end läbi valu ja kannatuse, kuni käed valutavad? Sellel nädalal räägin, miks minu enda sihikindlus ei tule jõust ega hammaste ristis püsimisest, vaid hoopis uudishimust — ja miks see üks vahetus muudab kogu su suhte raskete hetkedega, mis sinu ettevõtluses ette tulevad.
Miks me armastame “raske” mentaliteeti
Paljud meist on üles kasvanud uskumusega, et elu ja ettevõtlus peavadki olema rasked — pidev pingutus ja kannatamine kui hind, mida edu eest maksta tuleb. Kui lähen tagasi lapsepõlve, siis mäletan, kuidas raskuse jagamine tõi kaasa hoolimist ja tähelepanu: kui sul on raske, siis sa kuulud kuhugi ja saad tuge. Nii õpime alateadlikult kandma kannataja mentaliteeti, sest see tundub turvaline ja armastust väärt.
Aga see, et me tahame olla raskuses, ei ole enamasti teadlik valik — see on meie automaatkäitumine, mis otsib kinnitust, et me oleme väärt hoolimist ja armastust just siis, kui kannatame.
Sihikindlus, mis ei tule jõust, vaid uudishimust
Olen alati pidanud end sihikindlaks inimeseks — see on üks minu suurimaid tugevusi. Aga kui vaatan lähemalt, mis mind tegelikult edasi on viinud, siis see ei ole olnud jõuga läbi murdmine. See on olnud uudishimu: mis peab juhtuma, et ma sinna jõuaksin? Mida teised on teinud, mida mina veel proovinud pole? Uudishimu on see, mis on mind kandnud, mitte sundus ega tahtejõud.
Iiveldus rajal: mida keha õpetab, kui lähed oma piiridest kaugemale
Suve jooksul hakkasin oma jooksudistantsi oluliselt kasvatama. Ühel hetkel läks mul iga kord umbes poole distantsi peal süda pahaks — päriselt, ilma nähtava põhjuseta. Selle asemel, et peatuda, vaatasin uudishimuga: mida mu keha nüüd teeb, kui ma lähen edasi? Ma ei lõpetanud jooksmist — ma lihtsalt võtsin tempot maha ja jätkasin rahulikumalt.
Iiveldus läks lõpuks üle ja ma jõudsin sihile. See pani mind mõtlema: kas see oli mu alateadvuse sabotaaž, hirm harjumatu ees? Ja kas ma peaksin sama moodi suhtuma ka nendesse hetkedesse, kui äris või elus tundub, et miski läheb liiga raskeks?
Kergus ei tähenda kerget teed — see tähendab teistmoodi liikumist
Kui ma nõuan endalt jõuga tulemusi ja panen paika hullud plaanid, lähevad asjad minust hoopis kaugemale. Kergus ei tähenda, et miski ei nõua pingutust — see tähendab, et ma liigun intuitsiooni ja tunnetuse pealt, mitte ainult mõistuse loogikast. Mida rohkem ma elan mõistuses, seda raskemaks teekond läheb. Mida rohkem ma elan tunnetuses, seda kergemaks see muutub.
Märkmik ja igapäevane check-in iseendaga
Minu üks kindlamaid harjumusi on hommikune hetk märkmikuga — see annab mulle kontakti iseendaga, enne kui päev mind endaga kaasa haarab. Kui ma jätan selle tegemata, siis kuhjub väsimus ja koos sellega tuleb nõudlikkus: hakkan endalt nõudma rohkemat, selle asemel et kuulata, mida ma tegelikult vajan.
Mida rohkem ma seda enesevaatlust teen — vähemalt korra nädalas, tihti sagedamini —, seda vähem on mul vaja pikki taastumisperioode. Piisab lühikesest hetkest, et saada tagasi see sisemine kompass.
Millal peatuda ja millal lihtsalt aeglustada
Mu tütar käib juba aastaid tantsutrennis ja seal tuleb ette raskeid hetki — keeruline treener, konfliktid, tahtmine loobuda. Iga kord on see sama küsimus: kas see on nüüd hetk, mil ma peatun, või lihtsalt hetk, mil ma aeglustan? Vahepeal me kõik väsime, kahtleme ja kritiseerime end. See on normaalne. Küsimus on, kas see on märk, et sinu unistus ei ole enam õige, või lihtsalt hetk, mis palub sul veidi puhata.
Ehk siis sihikindlus ei tähenda kannatamist ega jõuga läbimurdmist — see tähendab uudishimu hoidmist ka siis, kui tee läheb ebamugavaks. Väljakutsed ei tule selleks, et meid takistada, vaid selleks, et meid kasvatada. Ja kui sa tahad endast sügavamal tasandil aru saada, mis sind päriselt pidurdab unistuste ettevõtte ehitamisel, siis tule coachingusse. Hakkame liikuma sihikindlalt, aga kergusega — uudishimuga, mitte sunniga. Kohtume uuel nädalal.