Kas oled kunagi märganud, kuidas sinu tuju, mõtted ja isegi sinu unistuste suurus muutuvad olenevalt sellest, kellega sa oma aega veedad? Meid ümbritsev keskkond — inimesed, infovoog, kogukonnad, kuhu me kuulume — mõjutab meid palju rohkem, kui me tahaksime tunnistada. Selles postituses räägin, miks ma olen viimasel ajal palju mõelnud oma ümbritsevale keskkonnale, kuidas teha teadlikke valikuid selle info suhtes, mis meid iga päev kujundab, ja miks ma otsustasin luua midagi, mida ma aastaid vältisin: päris kogukonna.
Keskkond, mis sind kas kasvatab või piirab
Mina isiklikult peavoolumeediat ei jälgi. Ma ei loe uudiseid ega ajalehti, sest ma ei vali seda infovälja, mis seal pakutakse. Aga sotsiaalmeedias olen ma väga teadlik — ma juhin ise, mis uudised ja sõnumid minuni jõuavad, sest tahan olla infoväljas, mis mind avardab, mitte selles, mis mind kokku tõmbab.
See puudutab kõike: filme, saateid, inimesi, kellega me suhtleme. Iga valik selle kohta, mida me endale lubame, kasvatab midagi meis — küsimus on ainult selles, kas me juhime seda teadlikult või laseme sellel juhtuda meiega.
Miks virtuaalsed kogukonnad tihti ei tööta
Olen pikalt mõelnud, miks veebipõhised kogukonnad tihti lubadust ei täida. Kogukonna mõte on ju see, et meil oleks ümber päriselt inimesi, kellega suhteid luua. Aga tegelikkuses jäävad enamik meist ekraani taha — me oleme väga tublid õppijad ja järgijad, aga päris suhete loomiseni me tihti ei jõua.
Kui inimestega kohtutakse päriselt ainult korra või paar aastas, ei jõua suhted areneda nii, nagu nad võiksid. Pärissuhe vajab pärisaega, mitte ainult ühist ekraaniaega.
Kolm küsimuse taset, mis muudavad kõike
Ettevõtluse alguses küsime endalt tihtipeale “kas ma saan?” — see on suletud küsimus, mis ei vii kuhugi. Parem küsimus on “kuidas ma saan?”, mis viib juba tegudeni ja ideedeni — seda küsivad enamik mikroettevõtjaid, kes moodustavad üle 90% kõigist maailma ettevõtjatest.
Aga teatud tasemel on ka see küsimus juba vale. Sealt edasi tuleb küsida “kes saab mind aidata?” — ja veel avaram küsimus, mis mind viimasel ajal palju kõnetab: kas ma juhin inimesi või juhin ma süsteeme? Need küsimused ei vaja kohe vastust — nad ise avardavad meid, kui laseme neil endas korduda.
Pärissuhted vajavad pärisaega
Enne koroonaaega, kui pärisüritusi oli rohkem, lõin ma just seal need kontaktid, mis on tänaseni minu kõige tugevamad — ka väga edukate ettevõtjatega. Kõige võimsamad küsimused, mis mind edasi on viinud, on tulnud just minust eespool olevatelt inimestelt nendel samadel lõbusatel üritustel, mitte formaalsetel koolitustel.
Need lähedasemad suhted ei teki konverentsil, kus läbime kava ja vahetame paar sõna. Need tekivad siis, kui saame olla koos ka väljaspool ettevõtlusjuttu — lihtsalt niisama, koos naerdes.
Miks ma lõin Vettiku kogukonna
Ma olin pikalt kogukondade loomise vastu. Aga viimasel ajal on nii paljud teist minu poole pöördunud just selle keskkonna-küsimusega, et otsustasin: proovin. Nüüd, kui olen saanud ettevõtjaid päriselt kokku, olen näinud, kui palju see suhetes muudab — ja seda energiat ei ole võimalik virtuaalses keskkonnas kuidagi tekitada.
Vettiku kogukond ei ole ainult veebipõhine mastermind. Seal on minu poolt regulaarne coaching, mastermind-ülesanded, koosviibimised — aga kõige rohkem tahan panustada just pärikohtumistele, mis on tehtud sagedaseks. Me ei tee seal ainult tööd, me ka lihtsalt lõbutseme koos ja loome keskkonna, kus tekib see mõnus energia, mida ekraani taga tekitada ei saa. Kogukonna uksed on avatud septembri esimene nädala lõpuni.