Töölisklassi ja jõukate inimeste suurim erinevus ei ole raha

Viimasel ajal on Eestis olnud palju juttu Rain Lõhmuse väljaütlemiste ümber. Inimesed arutavad, kas nii võib rääkida, kas nii võib ettevõtet juhtida ja kas inimestesse tohib suhtuda nii otsekoheselt. Aga selle kõige taga on minu jaoks palju suurem teema.

Mind on aastaid paelunud küsimus, miks mõned inimesed mõtlevad ja liiguvad elus täiesti teistmoodi kui teised. Mitte ainult raha mõttes, vaid edukuse, saavtuste jms mõttes. Miks ühed inimesed lähevad julgelt edasi, ütlevad välja, mida nad tahavad, ja liiguvad oma eesmärkide poole ilma pidevalt teiste reaktsioone arvestamata, samal ajal kui teised loevad kogu aeg ruumi, tunnetavad teiste emotsioone ja kohandavad ennast.

Ja ma usun, et see vahe tekib palju sügavamal kui lihtsalt raha olemasolus või puudumises.

“Mina” ja “nemad”

Kui ma olin noorem ja alles sisenesin töö- ja ettevõtlusmaailma, tundsin ma väga tugevalt, et olemas olen mina… ja siis on “nemad”.

Need edukad inimesed.
Need jõukad inimesed.
Need, kes on midagi saavutanud.

Mul ei lähe vist kunagi meelest üks vestlus Janet Bray Atwoodiga, kui me jalutasime Tallinnas ja läksime koos lõunale. Ma küsisin temalt küsimuse: “Kuidas minusugune naine saab aidata sinusugust naist?”

Täna ma näen väga selgelt, mida see küsimus tegelikult peegeldas.

See peegeldas eraldatust.

See näitas, et minu peas olid olemas “mina” ja siis “nemad”. Ja hetkest, kui sa hakkad inimesi niimoodi eristama, on midagi juba paigast ära.

Sama muster ei eksisteeri ainult raha või edu puhul. Mõne inimese jaoks on olemas “mina” ja siis need inimesed, kellel on hea suhe. Mõne jaoks “mina” ja siis need, kes suudavad olla distsiplineeritud, tervislikud või enesekindlad.

Me kõik teeme seda mingis eluvaldkonnas.

Piiratud ressurssidega maailm õpetab meid kohanema

Aastate jooksul olen ma selle teemaga palju tööd teinud ja viimasel ajal märkasin korraks jälle enda sees vana mõtet tekkimas.

Nägin mingit seltskonda ja mu peast käis läbi mõte: “Need on “need” inimesed.”

Ja kohe tuli stopp.

Mida see üldse tähendab?

Nad on lihtsalt inimesed.

See pani mind jälle sügavamale kaevuma ja ma jõudsin väga olulise taipamiseni töölisklassi ja jõukate inimeste mõtteviisi erinevuse kohta.

Kui inimene kasvab üles maailmas, kus ressursid on piiratud — raha, aeg, võimalused või turvatunne — siis ta õpib kohanema.

Ta õpib lugema inimesi.
Ta õpib tajuma teiste emotsioone.
Ta õpib arvestama, kuidas tema käitumine võib teistele mõjuda.

Sest sellest sõltub tema turvatunne, võimalused ja edasi liikumine.

Ja see muster jääb väga sügavale sisse.

Jõukad inimesed ei võta vastutust teiste emotsioonide eest

Siin tulebki minu jaoks üks suurimaid erinevusi.

Jõukad inimesed ei ela pidevas küsimuses:
“Mida teised nüüd arvavad?”
“Kuidas keegi reageerib?”
“Kas keegi solvub?”
“Kas ma olen liiga konkreetne?”
“Kas ma valmistan pettumuse?”

See ei tähenda, et nad ei hooli inimestest.

See tähendab, et nad ei võta vastutust teiste inimeste emotsioonide eest.

Nende mõtlemine liigub teises suunas.

“Mida mina tahan saavutada?”
“Mis on kõige õigem samm selle saavutamiseks?”
“Mida ma pean tegema, et sinna jõuda?”

Ja siis nad liiguvad.

Rain Lõhmuse näide näitab seda väga hästi

Kui vaadata kogu reaktsiooni Rain Lõhmuse väljaütlemiste ümber, siis seal jookseb väga selgelt välja see sama mõttemuster.

Üks pool vaatab olukorda läbi efektiivsuse, eesmärkide ja tulemuste.
Ta liigub oma visiooni poole, oma elu (äri) loomingu poole. Ja ta teeb seda omal viisil.

Teine pool vaatab seda läbi emotsionaalse mõju:
“Aga kuidas inimesed ennast tunnevad?”
“Nii ei saa ju rääkida.”
“Peab rohkem arvestama.”

Ja ma ei räägi siin sellest, kumb pool on õige või vale.

Ma räägin sellest, et need inimesed lähtuvad täiesti erinevast sisemisest süsteemist.

Ühe inimese jaoks on loomulik mõelda:
“Mis on vajalik, et tulemus saavutada?”

Teise inimese jaoks on loomulik mõelda:
“Kuidas see kõiki mõjutab?”

Ja kui sa oled terve elu olnud harjunud teiste reaktsioone lugema, siis loomulikult liigud sa ettevaatlikumalt. Sa ei tee nii julgeid otsuseid, sest su süsteem kontrollib pidevalt võimalikke tagajärgi.

Asi ei ole ülbuses

Mina ise arvasin kunagi, et edukad või väga konkreetsed inimesed on ülbed või hoolimatud.

Täna ma enam nii ei näe.

Asi ei ole selles, et nad ei hooli.

Asi on selles, et nad ei kanna sama emotsionaalset vastutust, mida paljud meist on õppinud kandma.

Ja see on väga oluline vahe.

Sest kui sa oled harjunud vastutama teiste reaktsioonide eest, siis sa aeglustad ennast pidevalt.
Sa kahtled rohkem.
Sa analüüsid rohkem.
Sa kardad rohkem.

Ja lõpuks ei liigu sa nii julgelt selle poole, mida sa päriselt tahad.

Küsimus on selles, kes sa tahad olla

Kõige olulisem küsimus ei ole tegelikult see, kumb mõtteviis on parem.

Küsimus on hoopis selles:
Kes sina tahad olla?

Mida sina päriselt väärtustad?
Mida sa oled valmis tegema selle nimel, et elada rohkem enda tõe järgi?
Millist sisemist süsteemi sa tahad endas kasvatada?

Sest lõpuks oleme me kõik lihtsalt inimesed.

Me kõik kanname mingites kohtades hirme.
Me kõik areneme.
Ja me kõik õpime elu jooksul midagi ümber.

Aga väga paljud piirangud, mida me näeme “jõukate inimeste” ja “tavaliste inimeste” vahel, ei ole tegelikult välised.

Need on sisemised mõttemustrid, millest on arenenud käitumismustrid.